See on kõige traagilisem ja kurvem lehekülg juudi rahva ajaloos. Sellist polnud maailm varem teadnud – plaanipäraselt hävitati kuus miljonit inimest nende kuuluvuse tõttu ühte rahvusesse. Tõlkes tähendab heebreakeelne „Shoah“ „Suur häving“. Tegemist on Euroopa juutide katastroofiga, mida nimetatakse „kolmandaks hävinguks“ (esimese ja teise all mõeldakse Esimese ja Teise Templi hävitamist). Me mäletame ja leiname Holokausti igat ohvrit ning teeme kõikvõimaliku, et see enam iialgi ei korduks. Ellu jäänud endised koonduslaagrite vangid suutsid tuua meieni selle hirmsa tõe.

Vastavalt SS liikme Dieter Wisliceny Nürnbergis rahvusvahelisele tribunalile antud tunnistustele jagati juutide tagakiusamine ja hävitamine kolmeks etapiks: „enne 1940. aastat… – lahendada juudi küsimus Saksamaal ja sellega hõivatud regioonides plaanipärase väljasaatmise abil. Teine faas algas sellest ajast: kõigi juutide kontsentreerimine getode vormis Poolas ja teistes Saksamaa poolt hõivatud ida regioonides. See periood kestis umbes 1942. aasta alguseni. Kolmandaks perioodiks oli niinimetatud „juudiküsimuse lõplik lahendamine“, mis tähendas juudi rahva plaanipärast hävitamist. Dieter Wisliceny väitis, et „lõpliku lahendamise“ termini all mõeldi just nimelt juutide füüsilist hävitamist ning tema on näinud Heinrich Himmleri allkirjastatud käskkirja selle kohta.

Lühike juudi entsüklopeedia jagab Holokausti 4 etapiks:

Jaanuar 1933 – august 1939 – hetkest, mil Hitler sai Saksamaa kantsleriks, ning enne kallaltungi Poolale.

September 1939 – juuni 1941 – Lääne-Poola arvamise Reichi koosseisu ja Kindralkubermangu (Generalgouvernement) loomise hetkest enne kallaletungi NSVLile.

Juuni 1941 – sügis 1943 – kallaletungi hetkest NSVLile ning selle territooriumi getode täieliku hävitamiseni.

Talv 1943 – mai 1945 – Lääne-Euroopa juutide surmalaagritesse massideporteerimise algusest sõja lõpuni.

Vaatamata selgelt diskrimineerivale poliitikale juutide suhtes, ei alanud genotsiid kohe peale natside võimule pääsemist. Natsid püüdsid juudid riigist välja tõrjuda, aga sageli polnud viimastel kuhugi minna. Maailm jagunes juutide jaoks kaheks vastavalt tuntud Chaim Weizmanni (hiljem – Iisraeli esimene president) väljaütlemisele: kohad, kus nad ei saanud elada, ning kohad, kuhu neil polnud võimalik pääseda. Suurema osa lääneriikide juudi pagulaste sissesõidu keelu praktika peegeldas protektsionismi globaalset kliimat koos ksenofoobia varjundi ja ilmselge antisemitismiga. Rahvusvaheline konverents pagulaste asjus Evianis (Prantsusmaa) juulis 1938. aastal, mille kutsus kokku USA president Franklin Roosevelt, lõppes täieliku läbikukkumisega. Ükski osaleja-riikidest peale Dominikaani Vabariigi ei andnud oodatud pagulastele Saksamaalt ja Austriast väiksematki šanssi. Lisaks piiras Suurbritannia immigrantide sissevoolu tema kontrolli all olnud Palestiinasse.

Tagakiusamisele pani aluse juutide boikott 1933. aasta 1. aprillist ning edaspidine rassiseaduste laine, mis suunati riigiametites ja teatud erialadel töötanud juutide vastu. 1935. aasta 15. septembri „Nürnbergi seadus“ tegi lõpu juutide võrdõiguslikkusele ja määratles juute rassiterminites.

Juudivastane hüsteeria Saksamaal viis massipogrommideni 1938. aastal (ööl vastu 10. novembrit), mis jäid ajalukku „Kristallööna“ (klaasikildude pärast, millega olid kaetud Saksamaa linnade tänavad). Selle ettekäändeks oli Saksamaa Suursaatkonna Prantsusmaal nõuniku Ernst Eduard vom Rathi tapmine Pariisis 17-aastase poola juudi Herschel (Hermann) Feibel Grynszpani poolt.

1933.–1939. aastatel põgenes Saksamaalt ja Austriast 330 tuhat juuti. Umbes 110 tuhat juudi pagulast sõitsid Saksmaalt ja Austriast naaberriikidesse, aga taga kiusati neid juba sõja ajal.

1939. aasta alguses andis Hitler „4-aastase plaani eest vastutavale“ Hermann Göringile käsu valmistada ette meetmed Saksamaa juutide väljasaatmiseks. Teise maailmasõja algus mitte üksnes suurendas nende arvu (peale Lääne-Poola arvamist Saksamaa koosseisu), vaid ka raskendas teed legaalseks emigreerumiseks.

1940.–1941. aasta alguses töötavad natsid välja mitu juudiküsimuse lahendamise varianti: teevad ettepaneku Kremlile võtta Reichi juudid NSVLi, algatavad plaanid „Madagaskar“ (kõigi juutide väljasaatmine sellele saarele Kagu-Aafrika ranniku juures) ja „Lublin“ (juudi reservatsiooni loomine Poola natside poolt okupeeritud osas, mis sai nimeks Kindralkubermang). Kõik need projektid jäid ellu viimata.

31. juulil 1941. aastal kirjutas Hermann Göring alla käskkirjale RSHA (Riigi Julgeoleku Peaameti) juhi Reinhard Heydrichi määramise kohta vastutavaks „juudiküsimuse lõpliku lahendamise“ eest. 1941. aasta oktoobri keskel algas juutide deporteerimine Saksmaalt Poola, Baltimaade ja Valgevenemaa getodesse.
1942. aasta Wannsee konverentsil sai heakskiidu „juudiküsimuse lõpliku lahendamise“ kava. Muuhulgas otsustati: mitte kas hävitada juute või mitte, vaid kuidas täita seda nii, et see oleks Reichile majanduslikult kasumlik. Seda otsust ei afišeeritud ning vähesed (sealhulgas tulevased ohvrid) võisid tol ajal uskuda, et see on võimalik 20. sajandil. Saksamaa, Prantsusmaa, Hollandi, Belgia juute saadeti itta, Poola ja Valgevenemaa laagritesse ja getodesse, rääkides neile selle ümberasustamise ajutisusest. Poolas rajati surmalaagrid, mis polnud üldse suurele arvule inimestele elamiseks mõeldud – vaid üksnes uute tulijate kiireks hävitamiseks. Kohad esimeste surmalaagrite (Chełmno ja Bełżec) rajamiseks valiti juba oktoobris 1941. Surmalaager Chełmnos alustas funktsioneerimist detsembri alguses 1941. aastal. Seal tapeti juute vingugaasiga, mida tootsid hiigelsuured diiselmootorid, mis pumpasid gaasi gaasikambritesse.

1942. aasta juulis algasid massideporteerimised Varssavi getost (rajatud getodest kõige suurem) Treblinka surmalaagrisse. Enne 13. septembrit 1942. aastal sai deporteeritud või hukkus getos 300 tuhat Varssavi juuti.

Łódźi linna getos hoiti kuni 160 tuhat juuti. See geto hävitati etapiviisiliselt: esimene deporteerimiste laine Chełmnosse toimus 1942. aasta jaanuari ja mai vahel (55 tuhat Łódźi ja Kaliski rajooni provintsilinnakeste juuti); seejärel rida järgmisi deporteerimisi Chełmnosse ja teistesse laagritesse; geto likvideeriti lõplikult 1. septembril 1944. aastal. Lublini juudirahvas saadeti Bełżeci hävituslaagrisse. 17. märtsist 14. aprillini 1942. aastal toimunud aktsiooni käigus saadeti surma 37 tuhat juuti ning allesjäänud 4 tuhat kontsentreeriti Maidan-Tatarski getosse linna ääremaale. 1942. aasta märtsis saadeti Bełżecisse juudid kogu Lublini vojevoodkonnast; samuti hakkasid saabuma rongid ohvritega Lääne-Ukrainast. Märtsis saadeti Lvovist Bełżecisse umbes 15 tuhat juuti, augustis – veel 50 tuhat.

Juunis ja oktoobris 1942. aastal saadeti suurem osa juute Krakovist Bełżecisse; märtsis 1943. aastal umbes kuus tuhat sinna jäänud juutidest saadeti töölaagrisse Krakovi äärelinna Płaszówisse ning umbes kolm tuhat – Auschwitzi. 1942. aasta septembris saadeti Radomist, Kielcest, Częstochowast ja teistest Ida-Poola linnadest suurem osa juute Treblinkasse. Radomi rajooni 300 tuhandest juudist jäi 1942. aasta lõpuks ellu kõigest umbes 30 tuhat.

1942. aastal hävitati suurem osa Ida- ja Kesk-Euroopa ja oluline osa Lääne-Euroopa juutidest. Punaarmee edukas pealetung mitmel rindel 1943. aastal ja olukorra muutus peale Stalingradi lahingut ja Rommeli armee kaotust El Alameini all tõid kaasa juutide hävitamise tempo kiirendamise natside poolt.

Nõukogude Liidu liikumine Läände sundis SSlasi palavikuliselt likvideerima viimaseid getosid ja töölaagreid ning pühkima nendes sooritatud kuritegude jäljed. Eriüksus Sonderkommando-1005 tegeles laipade põletamisega massitulistamiste kohtadel. Kiirelt likvideeriti kõik getod ja laagrid, mis veel olid Poola, Ukraina, Valgevenemaa, Läti ja Leedu territooriumidel (nii näiteks peale ülestõusu Vilniuse getos saadeti 23. septembril 1943. aastal viimased mõned tuhanded juute laagritesse Eestisse); algas juutide saatmine Itaaliast, Norrast, Prantsusmaalt, Belgiast, Slovakkiast ja Kreekast Auschwitzi, mis jätkus 1944. aasta oktoobrini. Ungari juutide hävitamisega alustati juba pärast seda, kui nõukogude väed vallutasid selle riigi idaregioonid.

Mõnede uurijate arvates täideti juutide ärahävitamise kava 1943.–45. aastatel (Saksamaa kapituleerumiseni mais 1945. aastal) kolmveerandi võrra. Tööjõu puudus ja üheaegselt majanduslikult mõttetu miljonite tapmine põhjustasid 1943.–44. aastatel natside kõrgemates juhtides kahtlusi „lõplikule lahendamisele“ lähenemise õigsuses.

Teatud hetkel tegi Himmler isegi ettepaneku vabastada osa juute poliitiliste järelandmiste vastu vahetamiseks (sisaldades ka võimalust separaatrahu sõlmimiseks Läänega) või kolossaalse lunaraha eest.

Sõja viimasel etapil, kui Natsi-Saksamaa kaotuse paratamatuses ei olnud kahtlust, püüdsid mitmed natside juhid kasutada juute kontakti loomiseks liitlastega, samal ajal teised (eelkõige Hitler) nõudsid jätkuvalt nende juutide, kes veel elus on, totaalset hävitamist. Aga ei maksa arvata, et need juudid, kes mõistsid, kuhu neid saadetakse, läksid alistunult hukule vastu!

Pärast seda, kui lõpp oli täiesti selge, algasid ülestõusud laagrites ja getodes: kõige kuulsamad on ülestõus Varssavi getos 1943. aasta jaanuaris ning ülestõus hävituslaagris „Sobibor“ – ainus edukas ülestõus koonduslaagris kogu Teise maailmasõja ajaloos. Aktiivseks vastupanu keskuseks oli Minski geto. Białystoki geto, kus oli alguses 50 tuhat juuti, likvideeriti 16. augustil 1943. aastal peale viis päeva kestnud lahinguid juudi põrandaalusega.

Okupeeritud alade juutide saatus oli ette määratud. Paljudel neist inimestest reeglina ei olnud lootust jääda ellu geto seintest väljaspool, kuna neil üldjuhul ei olnud kohalike elanike toetust. Suures hävingus ellujäänute seas – need üksikud, keda eluga riskides peitsid kohalikud elanikud (mittejuudid, keda nimetati „Õiglased rahvaste hulgas“, päästsid hukkamisest kümneid tuhandeid juute); need, kes läksid partisanisalkadesse. Valgevenemaal võitlesid partisanide seas erinevatel andmetel alates 8st kuni 30 tuhandeni juuti. Tuntuks sai suur partisanide salk, mille lõid Belski vennad. Juudid võitlesid partisanisalkades Leedus ja Põhja-Ukrainas. Aga oli ka neid, kes aitasid juute ja päästsid neid, riskides oma eluga. Neid nimetatakse „Õiglasteks rahvaste hulgas“.

Poolas hukati üle 2000 inimese, kes päästsid või aitasid juute. Poola valitsus eksiilis lõi spetsiaalse põrandaaluse agentuuri Żegota (Poola Okupeeritud Territooriumi Juutide Abistamise Liit), mis toimis aastatel 1942–45, et korraldada juutide päästmist. Selle juhi rolli täitis Zofia Kossak-Szczucka.

Vastupanus osalenud põrandaalused organisatsioonid Madalmaades, Norras, Belgias aitasid juute, peamiselt varjupaiga otsimisel. Taanis viisid tavalised kodanikud-taanlased kaluripaatides Rootsi 7 tuhat juuti 8 tuhandest Taani juudist; kogu Taani ühiskond, sealhulgas kuninglik pere, protestisid avalikult rassistlike seaduste vastu Natsi-Saksamaa okupatsiooni ajal. See viis selleni, et Taanis hukkus Teise maailmasõja ajal vaid 60 juuti.

Vastupanu natsidele osutasid bulgaarlased. Bulgaaria, mis sattus selleks ajaks rahvusvahelisse isolatsiooni, oli sunnitud hakkama Natsi-Saksamaa liitlaseks. Aga kui natsid nõudsid Bulgaaria juutide väljaandmist (neid oli umbes 50 tuhat), tõusis selle vastu kogu avalikkus. Demokraadid, kommunistid, avalikud tegelased, parlamendi liikmed, õigeusu kiriku preestrid patriarhiga eesotsas – kõik astusid välja Bulgaaria kodanikest juutide kaitseks. Tsaar Boris III saboteeris korduvalt Saksamaa vastavaid korraldusi. Juudid saadeti pealinnast provintsidesse, et peita need sakslaste silmade alt. Kokkuvõttes õnnestus päästa umbes 50 tuhat inimest. Ei õnnestunud päästa 11 343 inimest – juudid, kes pärinesid sõja ajal Bulgaariaga ühendatud Makedooniast ja Kreeka Traakiast. 1996. aastal toimus Iisraelis „Bulgaaria mälestussalu“ avamine, kus paigaldati plaadid nende auks, kes andis oma panuse Bulgaaria juutide päästmisse.

Vaatamata natside rangele juudivastasele poliitikale, kõlasid Saksamaal perioodiliselt protestihääled juutide tagakiusamise vastu. Suurimaks spontaanseks väljaastumiseks juudivastase poliitika vastu oli etniliste sakslaste meeleavaldus Roseni teel (saks. Rosenstraße) Berliinis 27.–28. veebruaril 1943, milles osalesid juutide abikaasad ja teised sugulased, keda ähvardas ärasaatmine laagritesse. Berliini Gauleiter Goebbels andis korralduse vabastada meeleavaldajate sugulased, keda oli umbes 2000 inimest, ning saata need sundtööle Berliini (peaaegu kõik nad jäid ellu sõja lõpuni).

Erijuhtumitel kasutasid oma võimalusi juutide abistamiseks ka kõrgetes ametites olnud sakslased. Nendest on kõige kuulsam Oskar Schindler, saksa ärimees, kes päästis tuhandeid juute Płaszów koonduslaagrist, võttes nad tööle oma vabrikusse.

Tiitli „Õiglased rahvaste hulgas“ said ka diplomaadid ja ametnikud. Nende sest on kuulsamad: Aristides Sousa Mendes (Portugal), Sempo Sugihara (Jaapan), Paul Gruninger (Šveits), kes riskisid oma karjääriga juutide päästmise nimel. Iraani Suursaatkonna Pariisis ametnik Abdol Hossein Sardari päästis juute natside okupeeritud Pariisis, kus väljastas juutidele umbes kolm tuhat Iraani viisat. Aga kõige kuulsam diplomaat, kes tegeles juutide päästmisega, on tõenäoliselt Raoul Gustav Wallenberg Rootsist, kes päästis kümneid tuhandeid Ungari juute. Vaatamata tema diplomaadipuutumatusele arreteerisid nõukogude eriteenistused ta pärast Budapesti vallutamist ning ta jäi teadmata kadunuks. Alles 2006. aastal sai tuntuks Salvadori diplomaadi nimi – kolonel José Arturo Castellanos, kes andis umbes 40 tuhat võltsitud dokumenti Salvadori kodakondsuse kohta Euroopa juutidele (peamiselt Ungarist), mis aitas päästa umbes 25 tuhat inimest.

Yad Vashemi Instituudi andmetel tuvastati seisuga 1. jaanuar 2009. aasta 22 765 päästjat, kellele anti aunimi „Õiglane rahvaste hulgas“. Poola osas on neid kõige enam – 6135 inimest, Madalmaades – 4947, Prantsusmaal – 2991 „Õiglast rahvaste hulgas“. NSVLi endistest vabariikidest suurim arv „Õiglaste rahvaste hulgas“ oli Ukrainas – 2246.

Samuti on Yad Vashemi saidil kirjutatud: „Need arvud pole päästetud juutide tegeliku arvu näitajaks, keda päästeti igas riigis, need näitavad materjali päästmise kohta, mis sai Yad Vashemile kättesaadavaks“ („These figures are not necessarily an indication of the actual number of Jews saved in each country, but reflect material on rescue operations made available to Yad Vashem.“)

Tänaseni mäletame me Shoah’i. Juudid on olnud alati võimelised ravima oma haavu, aga see suur arm jääb igaveseks juudi rahva hinge.

 

Holokaust Eestis

Holokausti Eestis (1941–1944) võib jagada kaheks etapiks.

I etapp – kohalike juutide hävitamine.

Umbes 1000 juuti ei soovinud või ei saanud evakueeruda. Paljud neist kartsid enamlasi – deporteeritute sugulased ja sõbrad; oma vara natsionaliseerimisel kaotanud; inimesed, kes olid Saksamaal enne Hitleri võimule tulekut; mõned Vabadussõjas osalenud; osa religioosseid juute; haiged ja vanurid.

Kõik nad hävitati, sealhulgas üle 120 lapse vanuses 1 kuni 17 aastat.

Sellele tragöödiale on pühendatud „Mälestuste galerii“, mis avati meie Kogukonna kolmandal korrusel 2012. aastal. Selles on näidatud 974 Eesti juudi nime, kellest said natsismi ohvrid. Tänaseks oleme saanud teada veel viie ohvri nimed.

II etapp – teiste riikide juutide hävitamine Eesti territooriumil.

Natsid soovisid hävitada kõik juudid, kuid eelistasid seda mitte teha Lääne-Euroopa riikide territooriumil. Seetõttu viidi nende riikide juudid teiste riikide niinimetatud „töö- ja kasvatuslaagritesse“, sealhulgas Eestisse. Nendesse laagritesse paigutati ka väiksem arv juute sõjavangide laagritest, mis asusid Eesti territooriumil. 1943. aastal otsustas saksa juhtkond laiendada puuduva nafta asemel Eestis põlevkivi tootmist. Selleks ehitati Vaivara koonduslaagrivõrgustik, kuhu toodi juudid Euroopa teistest riikidest.

Teistest riikides juutide hävitamine toimus Jägala, Kalevi-Liiva, Vaivara ja Klooga koonduslaagrites ning Tallinna Keskvanglas.

Mitmed kohalikud elanikud abistasid juute või päästsid neid natside okupatsiooni ajal. Me ei tea igaühe nime, mitmete puhul teame üksnes perenimesid.

Professor Uku Masing (1909–1985) ja tema naine Eha (1912–1998) päästsid tudengi Isidor Levini elu (praegu kuulus juudi uuringute ehk judaistika professor). Tartu Ülikooli teoloogia professor Uku Masing aitas akadeemik Paul Aristel säilitada ja koostada Tartu sünagoogi rituaalesemete loetelu.

Mälestuskohad

Klooga – koonduslaager (niinimetatud „töölaager“), mille natsid rajasid okupeeritud Eesti territooriumile Klooga aleviku lähistel, mis asub 38 km kaugusel Tallinnast läänes. Laager eksisteeris septembrist 1943 kuni selle vabastamiseni nõukogude üksuste poolt septembris 1944. See oli Eesti territooriumil 20 laagrist koosneva võrgustiku osa, millest peamiseks oli Vaivara koonduslaager. Välivalvet pidas Eesti 287. Politseipataljon.

1943.–44. aastatel toodi siia Kaunase ja Vilniuse getodest ning Salaspilsi koonduslaagrist Lätist mitu tuhat juuti, keda pärast kasutati turbakaevandustes, ehituses ja tootmises. Harvadel juhtudel õnnestus vangidel minna laagrist välja, et saada lähedastest taludest toiduaineid. Kui 19. septembril 1944 Punaarmee üksused Wehrmachti jaoks ootamatult murdsid läbi peaaegu otse laagri juurde, andis saksa juhtkond käsu lasta maha kõik 2000 vangi.

Hukkamise ajal saadeti juudid lähimasse raudteejaama – Kloogale, kuhu päev varem toodi küttepuud. Igal vangil kästi võtta üks halg ning viia need mahalaskmise kohale, kus pärast laipadest tehti lõkked.

20. jaanuaril 1942. aastal toimus Berliinis Wannsee järve ääres villas Marlir „Wannsee konverents“ juudi küsimuse lõplikuks lahendamiseks, kus „võidukalt“ raporteeriti, et Eestis on nn juudi küsimus lahendatud ja Eesti on kuulutatud „Judenfrei’ks“ (juudivabaks). Tänapäeval on Marlir villas Holokausti memoriaal.

Nüüd on Klooga massihävitamise kohale pandud üles memoriaal, mille juurde korraldatakse regulaarseid ekskursioone.

Kalevi-Liiva – koht Jõelähtme vallas Harjumaal Läänemere rannikul Tallinna lähistel.

Teise maailmasõja ajal hävitati Kalevi-Liival juute, kes toodi Kesk-Euroopa riikidest, ning samuti mustlasi ja nõukogude sõjavange. Näiteks 1942. aasta 5. septembril saabus Raasikule ešelon 1000 juudiga Theresienstadti getost. Veel üks ešelon juutidega saabus Saksamaalt.

Kuni 3000 juuti, keda ei valitud töid tegema, viidi Kalevi-Liivale ja lasti maha, aga töövõimelised saadeti sunnitöödele Jägala laagrisse. Peale Tšehhi juutide hävitati Kalevi-Liival Saksa ja teistest riikidest juute. Jägala laagri vangid lasti samuti hiljem maha Kalevi-Liival. 2000 juudist, kes toodi septembris 1942. aastal, elasid sõja üle 74 inimest.

Natsid maskeerisid mahalaskmiste koha, kus hukkamised lõppesid kevadel 1943. aastal: maastik tasandati ja sinna istutati mets. Massihauad avastati juhuslikult 1961. aastal. Kalevi-Liival lasti maha kokku orienteeruvalt 3–6 tuhat inimest.

Eesti Juudi Kogukonna väljaannet „Judenfrei märke all. Holokaust natside okupeeritud Eesti territooriumil. 1941–1944“ võib lugeda, vajutades järgmisele lingile http://www.jewish.ee/holocaust/holokaust_broshure_ee.pdf