Vaatamata selele, et Eestima ei ole eriti suur maa, juutide ajalugu oli siin juba sadu aastaid rikalikult elanud. Eesti juutidel olid erinevad ajad, nii head, kui ka halvad. Pöörame teie tähelepanu lühikese ülevaatele Eesti juudi rahvuse ajaloo peale.

Esimesed juudid tulid Eestisse elama XIV sajandil. Aastal 1333 a. Reveli sisse (tänapäeval Tallinn) tuli elama kutsutud saksa arst Johannes, ning 1413 a. Juut Paul ostis Revelis poodi. Vaatamata asjaoludele, et rootsi võimud keelasid juutidele Eestis elama, mõned juudid said omavalitsuselt eriluba ja jäid siia elama, põhimõtteliselt Revelis ja Derptis (praegune Tartu). Aastal 1704 Derptis elas mõnikümmend juuti.

Aastatel 1717-1720 teatud hulk käsitöölisi juute elasid Revelis, kuid käsitöölised-kristlased nõudsid saata juute linnast välja.
Peale keisrinna Elisavetta allkirjastatud käskkirja teostamist 1742 a., kus oli kirjas et kõik juudid peavad olema välja saadetud Venemaalt, juudid pidid kolima Eestist ära ning tulid uuesti siia elama juba Katarina II valitsusajal (1762-1796 aa.).

1786 a Reveli sisse asusid elama mitmed juudi kaupmehed ja käsitöölised, kuid linnavõimud keelasid neile registreerida kaupmeeste ja käsitööliste gildiate sisse ning ka osta kinnisvara. . Kuid see keeld oli ilmselt vastuseisu tõttu mitte rangelt kinni peetud.

Keisrinna Katariina II käskkirjaga 28. detsembril aastal 1791 oli määratud territoorium, kus juudid tohtisid elada ja tegeleda käsitööga, hiljem see sai nimeks “juudi omapärased elujooned”. Algselt hõlmas see Leedu, Valgevene, Uue Venemaa ja mõned teised osad kaasaegse Ukraina territooriumit. Hiljem nende elujoonte juurde kaasnesid Bessaraabia (pärast selle astumist Vene impeeriumi 1812 aastal) ja Poola kuningriik (poola maad, mida sai Vene impeerium aastal 1815). Juutidele, et sõita sellest piirkonast välja, pidi käes olema eriluba.

Aastal 1804 juutidele keelduti elada Eesti territooriumil. Revelist olis välja tõstetud juudid juveliirid.
Revel 1828 Kool avati cantonments. Sõdurid ja mõned juudid, kes on saanud Eestis elamisloa, lõi esimese juudi kogukondi. In Revel 1844, juudi kogukond oli lubatud avada kalmistu 1846 – pühakotta, 1856 – moodustama matmise ühiskonnas (Hevra Kadisha). Lahendatakse Dorpat 1859, pensionärid juudi sõdurit moodustatud minyan ja ostetud maa kalmistule.

1820 aastate lõpust Eesti territooriumil olid sõjaväe teenistuses juudid, keda hakkati kutsuma vene armeesse peale seda, kui 26. augustil 1828 a. keiser Nikolai I allkirjastas käskkirja juutide ajateenistuse kohustuse kohta. Revelis avati 1828 a. kantonistide kool. Sõdurid ja mõned juutid, kes sais elamisluba Eestis, avasid esimesed juudi kogukonnad. Revelis 1844 a. juudi kogukonnale oli lubatud avada oma kalmistu, aastal 1846 – palvetamismaja, aastal 1856 – matmise ühiskonna e. hevra kadisha. Derptisse elama jäänud 1859 a. juudi erusõdurid moodustasid minjani ning ostsid territooriumi kalmistu jaoks.

Juudi rahvustiku arv hakkas kiiresti kasvama Aleksander II valitsemiseajal (1855-1881), kuna mõned juudid said elamisõiguse. Vastavalt rahvaloendusele aastal 1897, Põhja-Eestis elas 1405 juuti, nendest 1193 Revelis. Lõuna-Eestis elas 1841 juuti, nendest Jurjevi linnas (praegune Tartu) – 1772 juuti, Pernovi maakonnas (praegune Pärnu maakond) – 404 juuti, Eesti territooriumil mis oli Peterburi maa osa, Narvas – 474 juuti. Juutide keskel, kes asusid Eestisse elama, oli palju käsitöölisi ning inimesi kõrgharidusega. Derpti (Tartu) Ülikoolis õpis suur hulk juute (15% kogu üliõpilaskonnast) 1912 aastal – 300 tudengi.

Juudi rahvustiku arv hakkas langema Aleksander III valitsemiseajal (1881-1894) antisemiitliku poliitika reaktsiooni tõttu. Hakkati viskama välja neid juute, kellel puudus elamisluba ning kellel polnud õigust elada väljaspool juutide piirkonda.

XIX sajandi teisel pool – XX sajandi algusel juudid avasid Eestis sünagoogid, palvetamismajad, juudi koolid, heategevuse organisatsioonid. Näiteks aastatel 1867 ja 1870 Revelis avati palvetamismajad, aastal 1879 oli pühitsetud suur sünagoog. 1902 aastal pühitseti sünagoog Jurjevi linnas. 1864 a. Seal samas oli avatus esimene juutide kool Eestis – talmud-tora, aastal 1875 – juutide algkool, mis oli muudetud XX sajandi algusel juudi ühiskasvatuslikuks kooliks. 1875 a. Revelis avati heder, mis muudeti XX sajandi algusel heder metukaniks (reformeeritud), aastal 1913 avas oma ukseid juudi rahvuslik kool. .

Antisemitismi kasv Venemaal tugevdas rahvuslikku identiteeti. Seega juudi üliõpilased Dorpati Ülikoolist, kes varem võtsid osa ühingutes, mis ühendasid vene ja saksa tudengeid koos, otsustasid, et kuna juudofoobia järskult tõusis, peavad nad moodustama iseoma ühingud ning asutasid 1884 a. Akadeemilise Ferejni Juudi ajaloo ja kirjanduse õpimiseks. Aastatel 1883-1884 tudengid avasid juudi kirjandus-muusikalse ühiskonna., juudi Teadusliku ühingu (ühinesid 1907 a.) ning Akadeemiline juudi ajaloo- ja kirjanduse ühing. 1880 a. Algusel Revelis oli moodustatud Hovevei Tsion grupp – juudi asunike abiühing Erets-Israelis. Hiljuti peale esimese sionistliku kongressi Bazelis (1897 a.) Reveli ja Jurjevi linnades olid loodud esimesed sionistliku ühiskonna organisatsioonid, sionistliku sotsialistide partei, töötasid ka Bunda osakonnad. Palju juute ühinesid põhiseaduslike demokraatide vene üldparteiga (kadetid), sotsialistlik-revolutsionääridega ning sotsiaal-demokraatidega. Esimese vene revolusiooni ajal Revelis ja Jurjevis tegutses juudi enesekaitse rühm.

II maailmaasõja algusega Eestisse tuli mitu tuhat juudi põgenikke Poolast, Leedust ja Lätist. Kohalikud Juudi Kogukonnad olid neile suureks abiks. Peale Veebruari revolutsiooni 1917 a. Eestis alustasid tegevust erinevad juudi ühiskonnarühmad, spordi- ja kultuuriorganisatsioonid erinevates suundades.Paljud neit olid suletud peale võimuvahetust bolševikide kätte 1917 a. Osa juute lahkusid Eestist nende sündmuste tagajärjel ning ka samuti siis, kui Eestimaad okupeerisid saksa väed veebruaril 1918 a.
Juudi rahvastik Eestis hakkas suurenema peale riiki vabanemist jaanuaris-veebruaris 1919 a.

Aastal 1919 Eesti Päästekomitee (see ei olnud veel valitsus), kuhu kuulusid Päts, Wilms ja Konik, väljastas manifesti, milles märgiti, et kõik inimesed on võrdsete õigustega Eestis. Juutide jaoks oli see paljutõotav, kuna Tsaari-Venemaal ei olnud juutidel kodanikuõigusi. Paljud juudid läksid Eesti Vabastusarmeesse ja osalesid lahingutes Eesti vabanemiseks. Kokku armeesse sisenes 180 juudid. See ei olnud nii vähe kui arvestada, et juudi elanikkonnast oli 0,4 protsenti, ja 80 neist olid vabatahtlikud. Vabadussõjas osalenusd juudid said medalid. Kuid mitte ükski ei pälviti Vabadusristiga.

Mais 1919 a. toimus Tartus Eesti juudi kogukonna delegaatide 1. Kongress, valiti Rahvuskomitee (Eesti juudi rahvustiku esinduskogu), esimees B. Makovsky.
1920 a. Revelis ilmus juudi ajaleht vene keeles “Heebrea sõna”. 1934 a. Eestis vastavalt rahvaloendusele, juudi elanikkonnast oli 4381 isikut (0,4% kogu elanikkonnast), kellest 2203 elasid Tallinnas, Tartus – 920; kaubandusega oli hõivatud 57,4%; tööstuses või käsitööga tegelesid 30, 7% ning 9,9% kuulusid vabakutseliste ametite hulka.
Aastal 1925 Eestis võeti vastu kultuuriautonoomia seadus, mille kohaselt venelased, sakslased, rootslased ja juutid olid tunnustatud vähemusrahvusteks Rahvasteliitu määratletud õigustega. Eestis oli loodud suur võrgustik juutide autonoomsete institutsioonidega, mida juhendas G.H. Ajzenštadtom (1885 – ?) Töötasid erinevad haridusasutused, nende hulgas keskkool ning juudi rahvuskool heebrea õppekeelega Tallinnas; Tartus alates 1927 a. – juudi reaalne kool heebrea õppekeelega. Aastatel 1933-1934 umbes 69% juutide kooliaelisi lapsi külastasid juudi koolid. Eestis olid ka juudi lasteaiad.

Paljud juudid omasid kõrgharidust. Näiteks, 1926 a. Tartu Ülikoolis oli 188 juudi üliõpilasi. Töötas paar juudi-tudengite organisatsiooni, sealhulgas „Hashmonaj” 1934 a. Avati uus juudaiki kateeder – ainuke sel hetkel Balti riikides.

Tegutses ühing H.N Bialiku nimiga, mis oli asutatud jaanuaris 1918 a. vasakpoolsete erakondade toetajatega. Ühingu kõrval töötas draama trupp, koor ja raamatukogu.
Aastal 1920-1930 oli Eestis on palju sotsiaalseid, poliitilisi ning spordiühendusi ja -organisatsiooni, sealhulgas Ha-Soomer ha-tsa’ir, Betar, sionist-revisionistside liit, sionistlik sotsialistlik Liiga Eretz Iisrael tööjõuga, üldsionistid, He-Halutz, WIZO, “Maccabi”. Rahvuslik-kultuuriline juudi autonoomia toimis kuni aasta 1940, seni Eesti riik oli iseseisev.

Põhjalikumalt juutide ajalooga saab tutvuda Eesti Juudi Muuseumi kodulehel: muuseum.jewish.ee