Laste silmade läbi

Tänu kergekäelisele mitte-juudi prohvetile kutsutakse juute juba umbes poolteist tuhat aastat „raamaturahvaks“. Raamatu all peetakse loomulikult silmas Toorat, selle õpetust, jumalikku teksti, mitte raamatut kui materiaalset objekti või ümberkirjutaja tööd. Religioon valitseb kunsti, seadusetäht kunstilise kujundi üle.

Illustratsioon pole juudi traditsiooni kõige populaarsem žanr – tundub, et kümne käsu imperatiiv ei suutnud kaasa aidata millegi sellise sünnile, nagu seda on euroopalikud või pärsia raamatuminiatuurid. Seadusteõpetajad lubasid illustratsioonidel ilmuda alles selliste raamatute kujundamisel, millel polnud otsest suhet liturgiaga – näitena võiks tuua ülestõusmispühadega seotud jutustusi ja legende, Agadat. Isegi selle lehekülgedel taluti joonistusi vaid kui võimalust kutsuda kõige nooremates lugejates esile huvi nende pühade vastu.

Laste joonistused Piibli teemadel on muutunud tänapäeval ilmselt kõige populaarsemaks võimaluseks illustreerida juudi kalendreid. Kas selles tuleb näha mingit müstilist sidet vanaaegsete eeskujudega? Pigem siiski mitte, sest uuesti sündinud traditsioon võimaldab mõelda millestki muust. Nimelt kui juutidele kingiti Toora, siis oli meie rahvas alles nooruki-, tegelikult isegi lapseeas, mis on eriti tunnetatav nüüd, kui mõelda juutide praegusele, sajanditepikkusele ajaloole. Kas mitte just seepärast ei elustu Tanakhi teksti kujundlikkus ja poeetika nooremas koolieas kunstnike pintsli, pliiatsi või viltpliiatsi all sedavõrd siiralt, vahetult ja eredalt?

Kalendri, mille Eesti Juudi Kogukond annab välja 5769. aastaks, on kujundanud Tallinna Juudi Kooli õpilased. Kuigi illustratsioonid on tehtud erinevatel aastatel ja erinevas tehnikas, ühendab neid peamine – rõõmus maailma-avastamine. Tahaks loota, et eelolev aasta toob kõigile, kes kaunistavad oma kodu või töökoha selle kalendriga, rahu, heaolu ja rõõmu kohtumisest meie iidse, kuid igavesti noore rahva kultuuri ja traditsioonidega.

Kalender on välja antud Kofkinite Perefondi vahenditega